eks see rohkem selline harjutamise asi ole

isiklikult teeb meele palju rõõmsamaks see 30+ tuhat, mis 155-ga vuratud on , kui samapikk maa 156 rooli taga (ja eriti rõõmsaks teeb tuju see, kui võrrelda sillaremondi maksumust - )

Aga :thanksspin: kannatust on vaja ja mitte vähe :grandpa:

::itpnt::

Punasel siis üks uus õõts ja üks keevitatud summuti (tänud siinkohal Alfakeskole)

käsipiduriga on mingi räme kamm-> tundub nagu üks trossidest oleks liiga pikk või siis teine liiga lühike (parem pool lihtsalt ripneb poolpehmelt ja peale keerata enam ei saa. Plaan on selline, et mõlemad trossid maha, mõlemad sadulad maha ja kogu see jama üle käia)- seega ei ülevaatusele veel
Ühtlasi on vaja suht kiirelt vahetada ka kundepoolne esimene laager, mis hääle järgi otsustades on kuival ja kuulid on arvatavasti juba täringud... loodetavasti siis saab lahti ka undamisest
Ja arvatavasti ma selle autoga enam talvel ei sõida, kuna naastud on rehvides küll ilusti olemas aga maad nad igatahes ei puuduta (ja rehvid on üldse kuidagi väga plastmassised ja pragulised-> mustrit ja naaste piisavalt aga pidamine jääl on nagu salvo kelgul )

Aga muidu on hea auto-> kui ainult teed olemas oleks :duh:

Siniste lainelt mingeid uudiseid pole veel

Nojah. Ma siin kaitseväes istudes mõtlesin juba pikalt, et kui välja saan, ostan punase ära. Enne, kui ma sellest vennale rääkida jõudsin, oli ta selle maha müünud...

Igatahes minule meeldis see aparaat meeletult, ja kui see kunagi müüki peaks liikuma (või mingi sellelaadne mõte peast läbi käima), siis palun võta minuga esimesena ühendust.

Novot siis :icon_angel:

Üldiselt aga mul punase osas liiguvad mõtted, mis müüki (vähemalt esialgu) ei hõlma...

Hetkel siis on auto ilma korduva ülevaatuseta (käsipiduritrossid, mootori õlilekked jms) ning kuri plaan on ilma soojenedes mõlemad trossid ära vahetada, tagumised pidurisadulad üle käia, kaanetihend vahetada, õlipunni keere korrastada, kaks küünlajuhet ära vahetada NING uued plekid selga lüüa ja vähe viisakamad kõlarid paigutada.
Ning siis võib juhtuda, et teen seda, mida AR ei teinud (ehk siis võtan hr Spada lõpliku 155 visandi ning viin auto sellega optiliselt kooskõlla - tegelikult nipet-näpet asjad aga siiski-> Alfa kiri ette õhuvõtule, pisike JZ/TZ stiilis spoiler pagassiservale, natuke pahtlit tagaakna kõrvale, udutuledele katted, et need veidi väiksemad oleks, speedline'd jms)

ehk siis lõplik kuju võiks olla selline: P.S. spoilerit kellelgi endale küsida ei ole mõtet, kuna see on planeeritud juba "mujale" dääm- tuleks kevad kiiremini :captain:

::itpnt::

pisike eelanalüüs näitas, et täna õhtuks vist on kõik punasele vajalikud jupid ja tööriistad olemas

hetke plaani kohaselt peaks jõudma viimane "küla peal" olev 155 laupäeval sinise kõrvale siis saab mõlemad 16V-d kõrvuti ära defekteerida ja viimased ostud sooritada...

Punasel on jätkuvalt probleem käsipiduritrossidega (ja väike mure heitgaaside ja õlilekete pärast... aga midagi hullu ei tohiks olla)-> nädalavahetusega peaks saama kätte ka rattarummu ja laagri koos pesaga, kui ilm lubab ja midagi kuskilt ei üllata, siis ülejärgmise nädala hakul omab punane juba ka ülevaatust ja enamvähem sirgeid kereplekke :icon_thumbup:

siis jääb veel õhku:
1. "pisike" küsimus selles osas, et millises mahus tuleb värvimine ette võtta (kuna tagumiste tiibade ülaservas olevad "katted" tuleb kerega tasa saada, siis kahjuks vist läheb kogu auto värvimise poole)
2. kuidas ehitada 155-le originaalis ette nähtud kamm tail ilma auto üldmuljet rikkumata
3. kuidas lahendada Alfa Romeo kiri parempoolsel õhutusaval (kiire uuring näitas, et originaalset kirja ei ole olemas, kuna seda ei ole kunagi tehtud-> kõik sedapidi kirjutatud Alfa Romeo kirjad on natukene liiga suured, moderniseerida või stiliseerida aga ei tahaks-> praeguseks on jäänud sõelale šabloon ja kroomvärv... eks testimise käigus paistab.' 4. Mida teha salongiga (juhiistmes on auk- õige oleks mõlema esiistme servade nahad ära vahetada; samuti peas vahetama turvavööde pesad; esimesed kõlarid on kustus jne - ustes on küll 6,5 kõlarid paigas aga... kui juba väga originaaliks minna, siis need ei ole kohe üldse mitte sobivad )

Ja muidugi peab hakkama alustama Alfa märgi värvide otsimist (kiire arvutus näitab, et kui neli märki vajavad uuendamist, siis tasub aerosoolide ostmine end kuhjaga ära ... need saab ju poole märgi hinnaga kätte)

hetkel kõik- pilte laupäeval :icon_thumbup:

Kas te tegite pilte ka vä?
Millal te seda veel jõudsite?
Ma küll ei pannud tähele.

EDIT:

ts wrote: siis ülejärgmise nädala hakul omab punane juba ka enamvähem sirgeid kereplekke

Ei, ei oma.

kereplekkidega on pehmelt öeldes s*tasti... eile sai veel nokitud ja kapotti ei saa isegi mitte vanametalli viia (kuna enamjaolt on see pahtel)

võibolla õnnestub kapotilt mõnda tala kasutada aga see on suht ebareaalne

Pisut koomilisemat elementi sisse tuues: kui keegi küsib, palju sa nende autode eest maksid, siis saad vastata: 'vot sellise summa pluss üks paar sokke'
Eeldades muidugi, et sa neid tagasi ei taha

nii- kuna päev läks liiga "sujuvalt", siis pilte ei tulnud

Igatahes on nüüd mõlemad sinised kohal- defekteerimine tuleb ette võtta teine kord, kuna kevad sai läbi ja sügisel õues ringi roomata ei ole üldse lahe... aga kui uus kevad tuleb, siis tuleb ka pilt või paar

EDIT: laupäevase saaga panen kirja siis kui vaim peale tuleb

Nojah, tühja neist piltidest. Pea sees on nad ju olemas. Nii koledamad (laupäevast) kui ilusamad (pühapäevast).
Tartus igatahes täna on uus kevad. Täitsa ilus ilm üle pika aja.
Muidugi 'defekteerimine' on ka hea sõna. Millegipärast võrdsustub see minu peas sõnaga 'defekatsioon'. Jube imelik on lugeda.

:grandpa:

Natuke siis laupäevast...

Generaalplaan oli lihtne-> ts teeb ära kindlustused kaubikule ja 155-le, võtab kaasa laadimisjuhtmed, istub hommikul 8 ajal bussile ja sõidab Tartusse, kus zakalwe kaubikuga vastas on, siis:
1. läheme võtame flash5 käest eelnevalt kokkulepitud tükid ja viskame kongi
2. sõidame ühe õnnetu sidruni juurde, millel on aku tühi, paneme krokud peale, teeme väikse ringi linnas
3. liigume kodaniku juurde, kes laenutab meile pukseerimishaagise
4. läheme sinna, kus asub äratoodav 155, viskame kaubikusse veel hulga nänni, mis autoga kaasas käib
5. lõhume värava eest jää ja lume ära ning tõmbame auto väravast välja
6. sikutame auto vintsiga haagisele ning alustame sõitu Pärnu suunas.
7. umbes kell 17.00 oleme pärnus, laeme asjad maha ning zakalwe alustab tagasisõitu Tartusse
8. umbes 20.00 on haagis üle antud ja kõik puhkavad kodus

Lihtne eksju

siis plaanide realiseerimise juurde:
sissejuhatuseks selgus, et kaubikule kindlustuse tegemine on minuti teema-> 10€ ja olemas. Küll aga ei olnud nii kerge 155 kindlustusega- iseteeninduslikud portaalid otsustasid mind ühemõtteliselt pikalt saata ja jäi õhku variant, et teen selle kas Salvas masendava 24€ eest (üheks päevaks sisuliselt :icon_wtf: ) või otsin veel variante... noh kui variandid leitud olid (telefoniga kuskilt tedagi kätte ei saanud jne), siis istusin laupäeval 11 ajal Ergo kontoris ja moosisin teenindajat (krrt minu auto ju, kuidas ma ei saa teha)
nagu vahepeal selgus oli ka zakalwel pisikesi tagasilööke, seega KUI ma oleksin olnud kella 11 ajal Tartu bussijaamas, siis oleks mul umbes jube pikka aega igav olnud

Nüüd aga tagasi teemasse- kuna hommik oli niikuinii otsas, siis sai otsustatud, et ainuõige lahendus üldse sama päeva õhtuks tagasi jõuda oleks minna saateautoga (noh kes teab, mis veel juhtuma peaks.) Nagu hilisemalt selgus oli see kogu päeva kõige õigem mõte :icon_thumbup:

seega saime kl 11.20 Pärnust minema ja võtsime koos Alfakassi ja PS145-ga suuna Tartu poole ... loomulikult 164 ja kõigi tööriistadega, mis mul sel hetkel kaasas olid - sõit ise oli igav... mitte midagi ei juhtunud- ah õige juhtus ikka. NImelt kui juba tööriistadega minna, siis oli kuri plaan Jan1 käest ka 164 udutuled ära tuua. Vastavalt varasemale kokkuleppele helistasin siis Janole ja päeva teine suursündmus oli käes- Jan1 oli just äsja selga ära tõmmanud ning ei mingit liikumist (pakkumist mina ise platsile tulesid ära keerama ei tahtnud vastu võtta, kuna äkki keegi näeb ja arvab, et nii vabalt võibki võtta-> seega udutuled teine kord)

Ja siis oli pikalt igav jälle- kuniks jõudsime Tartusse Teguri tänavale ja ootasime flash5 järgi (suhteliselt vähe aega muidugi)- jõudis Ta siis kohale ning juhatas meid autoni - olin valmis kõigeks aga mitte selleks- ma ei tea, kes seda autot nii jubedalt vihkas -> aga see oli ikka puhta ära lõhutud. Uks ja kapott, mille vastu mul huvi oli olid ikka jubedas seisus - küll aga ülejäänud kokkulepitud asjad olid enamvähem olemas. Järgmise tunnikese ja natuke rohkem siis veetsime auto kõrval. Sellest ajast enamik muidugi kulus sobivate tööriistade otsimiseks (ja osade puruks keeramiseks ja poes uute järgi käimiseks) ning juhiukse lingi eemaldamiseks. Selle käigus jäi alles väga palju näpujälgi ja juhtumisi ka korralik vereproov juhukse sisse Taustaks siis veel niipalju, et esialgse kava kohaselt oleksid pidanud olema jupid maha keeratud ning ootama pealeviskamist.

Aga sealt lahkudes oli oli siiski tuju juba hea, kuna ülejäänud punktid peaksid olulsielt kiiremini minema. Ussigi

Saabusime päevakorras järgmise punkti juurde- sidruni aku laadimine. Hästi lühidalt nägi see välja niimoodi: jalutasime ringi ümber auto, tegime kapoti lahti, zakalwe ajas kaubiku kõrvale, võtsime krokodillid, panime peale, auto hakkas lõugama, autoomanik jooksis auto poole, minul tekkis kahtlaselt halb tunne, autoomanik tõmbas ust ja võtsime krokodillid maha, et auto vait jääks, ja kõik kohalolnud vähemalt mõtlesid ühe koleda sõna. Võtmed nimelt vaatasivad vapralt vastu juhiistme pealt, uksed lukus. Jess! Esimesele küsimusele, et kas varuvõtmed on tuli kiire vastus : Loomulikult toas on... ja siis natuke õnnetu- aga toavõtmed jäid autosse... koos telefoniga. Modernsetele mobiilsetele inimestele kohaselt LOOMULIKULT ju keegi ühtegi numbrit peast ei tea Peale mõningast meenutamist (tundus nagu oleks tund või rohkem olnud- tegelikult vast 15 min oli) tuli omanikule meelde "mingi number" ja see sai ka valitud-> ehk siis number, kust oleks võimalik saada number, kust saaks numbri, kus võiks olla tagavaravõtmed korterile ... kiire kõne lõpetati sõnadega- saada see sõnumina samale numbrile, kust ma helistan ja tundus, et asi hakkab arenema. Vahepeal, et midagigi teha tekkis Zakalwel küsimus, et kas üldse sidrunil ülevaatus on? kiire kontroll selgitas, et ega ikka ei ole küll... no selge, miks seda kõike vaja oli. Kuna aeg lendas armutult edasi, siis jätsime saateauto sidruni juurde, et kui võtmed tulevad, siis saab 164 pealt voolu ja asi jälle korras ning läksime haagise järgi.

Päevakorrapunkt number 3- haagise võtmine ja külgepanek. Haagise järgi sõitmine oli huvitav, kuna esmalt möödusime pooleldi tee peale pargitud bemmist, kust kostus mürtsu ja mille pagassilt joodi viina energiajoogiga (muidu täiesti kasutu tähelepanek aga selgitab haagise äratoomise mõtetut vaheetappi). Loomulikult asus haagis kuskil pisikesel tupiktänaval, mida keegi ei tea, seega sai korra ka ära eksitud - navi ütles selle peale, et me oleme mingis veirdas linnas ja see tänav on küll olemas aga kuskil teises linnas. Kõne peale sai siis marsruut selgeks ja kui kohale jõudsime oli haagiseomanik juba õues ning ootas (vähemalt midagi onju). peale pisikest manööverdamist sai kaubiku paika ning haagist kontrollides selgus, et keegi oli vist üritanud sellega maasturit mudast välja vedada- vints oli tükkideks ning üks tuli seisis teibi ja paari kruviga koos. Aga on see siis varem kedagi takistanud- haagiseomanik juhendas, kuidas autot kinnitada ja siis panime haagise kaubikule sappa. Selleks, et avastada "pisiasi", et kõigist tuledest sai tööle vasakpoolse suuna (kõik pöörded, mis teele jäid olid loomulikult paremale - paar üksikut erandit vist olid ka teistpidi). Õnneks muidugi olid kaubiku tuled nähtavad. Algas siis tagasisõit sidruni juurde- mööda kitsaid tänavaid suure ringiga, et mitte viinajoovate kodaike bemile haagisega sisse põrutada. Umbes 10 minutise sõidu järel jõudsime tagasi ning zakalwe oli sunnitud nentima, et selle sõidu juures oli tegemist tema elu kõige mõtetuma ringiga (viin oli vahepeal otsa saanud ja selle asemel, et otse kohale sõita tiirutasime lihtsalt mingi km jagu). Vahepeal olid võtmed kohale jõudnud, ning edasi läks asi, nagu plaanitud- krokud peale, sidrun käima ja kuna ÜV oli läbi, siis linna ringi sõitma ei läinud selle asemel võtsime nõuks võtta suuna 155 järgi (kuna kell siiski oli juba 4). Hetk enne startimist aga tuli Alfakassil väga huvitav küsimus- kas me ikka käru dokud võtsime ? Arvestades, et päev oli niigi hästi läinud, siis mõista mõista - loomulikult mitte (sai uuritud ka haagiseomaniku käest, kelle arvates ei ole sellega hullu, kuna vaevalt, et seal mingi probleem tekib... teisalt jälle on vastukaaluks asjaolu, et sõidame laupäeva õhtul Pärnusse üle Viljandi haagisega, millel tuled ei toimi (kuna aga selle kandi patrullid on kurikulsad, siis sai uuesti sõidetud haagiseomaniku juurde dokumentide järgi).

Kõik see tehtud võtsime siis suuna päevakorrapunkti number 4 poole. Tõdedes, et punkt number 7 ja 8 ei ole reaalselt täidetavad, kuna kell oli juba 17.00

See punkt läks ootamatult kergelt- mitte midagi ei juhtunud (peale selle toreda tankodroomi, mis Ülenurmel teele ehitatud on). JA ootamatult olimegi kohal - nagu juba teada oli ... tänav on kitsas, seega peavad masinad keset teed jääma. Kokkulepitult teeme siis kiiresti Kaubik jäi koos haagisega natuke liiga muru peale, seega oli plaan see teele sirgeks tõmmata, et pärast haagisega suto kuskil muruk kinni poleks. Mõeldud tehtud- zakalwe istus autosse, anis süüdet ja ... saabus vaikus ja pimedus. No tore küll onju- surnud kaubik koos haagisega täies ulatuses tänaval risti ees. aga õnneks ei toiminud mitte ükski elektriseade, seega tester, mutrivõtmed ja aku kallale-> miinusklemm jummala lahti. Lihtne ju.. keerame kinni, kapott kinni, võtmetega 164 juurde (mille olin just parkinud ümber umbes 60 meetri kaugusele, et keegi hooga end haagisele ei sõidaks. Noh jah- ikka vaikus... pagan- jälle tester ja võtmed ning selgus, et mitet ainult miinus polnud lahti vaid ka pluss ei andnud ühendust. Kiire kohapealne remont ja kaubik ajas taaskord rõõmsalt tossu välja

Punkt 5- jääd ja lund oli värava ees korralikult... lahendus aga oli väga lihtne- värav tuli plõks eest ja umbes pool tundi nagu maast leitud.
punkt 6- esimene pool oli ootamatult lihtne... kõik kartsime seda osa kõige rohkem (pikalt seisnud masin, pidurid kinni, kuidagipidi maa küljes vms)- reaalsus kaks minutit ja auto oli haagisel ning sai alustada kinnitamist ja laadimistöid. Kaubalaadimisel tekkis üks tõrge- nimelt pool planeeritavast lisanännist peitis end garaazis, mille võti oli juhuslikult kaduma läinud. Aga see tuleb siis järgi tuua. Auto kinnitamine haagisele aga oli omaette kunst- jälgised haagisega kaasa antud kinnitamise näpunäiteid selgus, et need selle auto puhul küll ei kehti .. aga raskused on ületamiseks ning viimaks oli auto kinni ja sõit sai alata. Kuna saateauto oli olemas, siis loomulikult kaubik ees ja 164 järgi koos kokkuleppega, et kui midagi juhtub, siis vilgutaks. 25 meetrit ja juba vilgub... üks koormarihm lahti. Kõik autost välja, rihm pingule uuesti ja vaikselt edasi. Umbes 50m hiljem jälle ... seekord teiselt poolt. Ümber haagise tatsates süvenes veendumus, et see, mdia auto kinnitamise kohta räägiti on suhteliselt rumal jutt ning tõmbasime lihtsalt jõhkralt auto läbi velgede nii kinni, et see püsis seal kuni sihtpunktini.
Ja siis algas sõit... esimene peatus oli Lõunakeskuse juures (kuna kell hakkas juba poole kaheksale liginema ning väljas läks aina pimedamaks ja haagise tuled ei tööta... siis vaja ju ohukolmnurka- ja kuna selge oli see punktid 7 ja 8 jäävad tõenäoliselt pühapäevaks, siis ka mõni õlu, et kogu seda üritust tähistada). Umbes 8 ajal siis sai ohukolmnurk peale, kaubiku paaki mõnikümmend liitrit kütet juurde ja algas sõit ... milline meeletu kihutamine (50-60 km tunnis). Sõit ise oli natuke igav- õnneks muidugi mitte täiesti-> Viljandisse jõudmise eel otsustas ohukolmurk, et tema on nüüd langev täht ning pani auto pealt ajama, peale kinnitamist saime sõita veel ca 10 km kui kolmnurk ennast täiesti vastu klaasi vajutas ja peale selle kohendamist veel umbes 25km, kui kolmnurk ennast teistpidi keeras (aga selle aja peale oli kõigil juba savi). Kuna kiirus oli meeletu ja kell palju, siis hakkas kõigil juba uni peale tulema- hekeni, kui jõudsime Kõpu kanti ja mingid jopakad pidulised üritadis teha kollektiivset enesetappu (keset sõidurada, käsi püsti, ise täiesti koomas)- kõige lõbusam oli see, et kui zakalwe neist mööda sai ja ka 155 mööda vuhises, siis tekkis ühel neist vajadus veel rohkem tee peale astuda, mistõttu 164 oli peaaegu teises teeservas. Palju toredaid sõnu ja sõit jätkus (ilmselt keegi meie tagant enam ei tulnud, kuna hommikustes uudises laipadest juttu polnud). Ja siis oli jälle igav- kuni Uuli maanteeni, kus üks Fookusega neiu üritas esmalt 164 nina maha sõta ja siis end haagisele parkida- õnneks ei tulnud see väga edukalt välja

ja siis jõudis kätte punkt 7 - kell oli 23.15, seega auto parkimise järel oli ootamatult kõigil õllepurk käes ja punkti 7 teine osa koos punktiga 8 lükkusid automaatselt pühapäevale. Ja siis jõudis kätte see "niipalju raha ja paar sokke" osa- kuna kõigil olid päevläbi jalad olnud tööjalatsites ning niisked, siis saabaste eemaldamisel tekkis olukord, kus kõik ümberkaudsed hiired ja rotid tulid juustu norima.

Igatahes - peale seda sai natuke muljetatud (vist umbes 4-ni) ning pühapäeval asjad ära paigutatud ja kokku lepitud, et sellist asja enam ei korda Paigutamise käigus loomulikult selgus, et kapott, mis Tartus veel suhteliselt normaalne paistis tegelikult on ehitatud oodatust oluliselt suuremas osas pahtlist ning hilisem analüüs andis kinnitust sellele, et kapoti kaasavõtmine oli suhteliselt kasutu- selle taastamine eeldab oluliselt rohkem tööd, kui olemasoleva kapoti sirgendamine

Ja uskumatu oli õhtul koju liikudes märgata, et maanteel saab ka kiiremini sõita.

Hetkel kõik- kui kellelgi asjaosalistest veel mingeid seiku meenub, siis tuld

ts wrote::kiire kõne lõpetati sõnadega- saada see sõnumina samale numbrile, kust ma helistan ja tundus, et asi hakkab arenema.

'

Ha. Päeva üks koomilisem moment siia juurde: sõnumit ei saabu ega saabu ega saabu. Ja siis ma küsin, et kuule, sa helistasid LAUATELEFONILE. Kas su emal on selline, mis sissetulevaid numbreid näitab?

Kollektiivne 'oih'.

Dääm - see osa jäi kirja panemata jah ( kuigi olin kindel, et panen)

Update

Punasel oli kah täna hea päev- sisu tuleb veel korra üle käia ja siis on vist hea. Spoila küljes asuv pidurituli sai maha ja lahti - pirnikontaktid kõik nii läbi ussitanud, et jube - tuleb kuidagi mingi muu sisu sinna aretada.

Kassettmakk tuli välja, nipetnäpet veel, aku peale, võtit ja pisike ülevaatusevaba ring esimese oma nimel oleva punase Alfaga. OleKS võinud veel natuke laadida vist (kuna aku sai jälle tühjaks)

Ülejäänud aeg läks 156 peale (hetkel paistab, Rapla ringil saab ikkagi minu poolt kolm autot olema )

Kui nüüd suudaks vaid otsustada velgede asja ära

Huuh, selliste seikluste peale tulid nii mõnedki enda lood meelde. Nende läbiv joon on see, et mida rohkem asju on sul ajada ja mida kiiremini sa neid tegema pead, seda rohkem hakkab juhtuma igasuguseid episoode mis lõpptulemuseni jõudmist üha keerukamaks muudavad ja lõppaega üha kaugemale viivad. Murphy seadused on täiesti eksisteerivad asjad !