Alfa Romeo klubi foorum

Mina sain Alfa Romeotest esimest korda siis teada, kui üks tuttav mulle oma päevinäinud, natuke õnnetus seisus, vanemat tüüpi kerega kolmeliitrist 164 tutvustas. Muuseas, kõige enam köitsid mind nuppe täis keskkonsool ja läikivad torud kapoti all, mis ereda päikese paistel sillerdasid. Olin ka varem taolisi lennukiarmatuure kohanud, aga see nägi ikka suht tige välja. Välimusega tutvutud, sai siis pikapeale pikale sirgele mindud ja Alfa ikka korralikult kurjaks aetud ning ka mõned kurvid võetud. Hääle ja mineku suhtes olin vägagi üllatunud. Nojah ega peale seda sõitu oligi asi otsustatud. Alfa-pisik küljes.

Enda masina ostmise lugu oli suht sarnane alfa164 loole, ka minul oli oma pikk sirge ja peale seda väga segased tunded.

Olin Tallinnas autot valimas, st lehest paar masinat välja vaadatud ja sõitsin mööda aedu ja isikuid. Oli aind kindel soov, et masin ei tohi olla abimootoriga st alla 2,0 (vabandust, kui keegi end puudutatuna tunneb).

Kuna varem oli olnud 3 VW- siis käisin ka nüüd üht 2,8 4motioni vaatamas. Räim- suurte sõnadega, siis üks 523 jne, no polnud midagi, mis ostma kutsuks. Siis otsisin taskust välja 2 alfa numbrit, üks miskis aias (tänagi veel müügis minu meelest) ja teine siis tänaseks minu masin. Õnneks see esimene nr ei vastanud ja saigi proovitud siis seda punast. Algul ikka: müriseb, kollane Momo nahksisu, ülikõva tumakas sees. Võttis jalad värisema. Ja siis sai linnas natuke sõidetud, no mis sa ikka oskad arvata 50-70 km/h, uus masin kah- tunnetust pole kohe jne. Sai käidud aga kuskil koplis mingil pikal sirgel....



Mnjah....



Hoidsin end tagasi, et mitte kohe kuti kontonumbrit küsida. Sai siis Auserisse aeg kirja pandud ja oh neid vaevalisi öid, et kaeda, mis masin siis on.

Edasine on juba teile teistest teemadest tuttav

minul oli lugu selline... sõitsin oma Hondikuga... Civic 1,5 VTEC oli... ehk siis abimootoriga nagu sa ütsid... Tglt rebis päris hästi, 84kw oli ja tegi isegi mõnele kaheliitrisele silmad ette, sest auto ise oli sulgkaalus ju. Seejuures küttekulu 10L ligidalegi saada oli raske. Olin igati rahul ja polndki erilist plaani vahetama hakata masinat.

Siiski... kuna üht autot ju üle aasta ei saa pidada ja nii kiindunud hondikusse polnud. Piilusin seega ka uusi armukesi... Menüüd ju vaadata ikka võib see ei tähenda, et kohe tellima peab.

Ühe tingimuse panin kohe paika: alla 100kw ei vaata. Seega abimootorid jäid välja... kui siis Hondiku VTi.

Aga midagi soodsat ja sellist mõnusat nagu polnd, pealegi rahakott ka väga ei võimaldanud. Alfasid hakkasin vaatama. Välimuse poolest olid nad mulle alati meeldinud (just 156). Aga sõita polnd saand jne.

Aga minu jutt läheb siin suuresti sellest mööda, et te siin kõik käisite proovimas ja puha... mina selleni isegi ei jõund! Nägin poolmuidu pakkumist kurikuulsalt Jano'lt 2001a 156 peale. Kirjas oli, et värvimist vajas. Ja noh... paar tundi arupidamist, telefonikõne ja siis mõned unetud ööd... ruttu masinat vaatama...

Jah, auto oli avariiline, sellepärast värvimist vajaski... aga plekitöö oli suurepärane... tegime pildi ja lasime ühel tuttaval autotegijal pilgu peale visata... öeldi, et plekitöö on väga hea. Selge... ei olnd pikka arupidamist... käima masin läks laksult ja auto kallal nokitseda meeldib, järgmine päev treilakäruga kohe järgi ja olemas. Enamus juppe olid olemas, midagi pidi ka ise otsima juurde... selgus veel paar suuremat viga, mille tõttu ei saanud projekti nii kiirelt sõitma, kui plaanitud...

Näpud kihelesid küll... vist mingi 10L bena läks lihtsalt garaazhis V6 törina kuulamise peale. Iga kord kuulamise ajal tõmbas külmajutt seljast läbi

Siiani tõmbab

Ahjaa... Hondikut oli krdi raske nii kähku maha müüa, kui vajadus tekkis... Alfa tuli ju Hondikule kõrvale ja tglt võttis see kõik majanduslikult hinge ikka parajalt kinni. Ma olen see rullnoks sealt tulnuka filmist, kes võttis noore pere laenu, et alfat saada



Enivei... kui Hondik müüdud ja Alfa liikuma hakkas... oh seda rõõmu... ei olnud mingit pettumust. Puhas sõidurõõm... Pagana vahva oli Põltsamaal ringi veereda ja kadestavaid pilke järgi vaatamas näha... iga gaasivajutuse peale hakkas iga naga järgi vaatama. Bemmidega sõprade silmadest võisin selgelt kadeduseläiget näha... Pärast proovisõitu ei ole kuulda ka ühtki negatiivset kommentaari lagunemise vms kohta... ja kui on, siis ainult väga hästi eristatava kadedusetooniga.



Isegi muidu kihutamisevastane ja küllaltki konservatiivne ema ütles, et hääl on ilus ja nii mugav masin....



Paadunud dislafanatt ja ülipraktiline isa käib ja istub iga kord autos, kui kodus käin... ja kirub, et võtmeid ees pole Bensukulu peale enam ei mõtlegi



Ma räägin foorumlased... Alfa on paha, igas heas mõttes

See on muutnud terve mu sõpruskonna ja perekonna suhtumist alfasse



Igatahes... pärast esimest proovisõitu mõtlesin, et liiga loom minu jaoks... ei julge sellega tlnasse minna... ei oskand gaasi vajutada, ega pidurdada ei tunnetanud kiirust... lihtsalt nii hea...

Hondaga 110 tundus sama, mis alfaga 160... lisaks harjumatu spidoka jaotus: seal kus normaalsel autol oli 70, oli alfal 110. Seega täiesti tavaline oli sõita enesele teadmata 70 alas 110-120ga. Nüüdseks olen sellega juba ära harjunud õnneks ja päris teadmatult sellist asja ei juhtu...



Nagu ühes teises sõnumis sai siin reklaamitud... seebitasin ka sõbra alfaomanikuks... sai omale väikeste vigadega selespeedi... samasugune cosmic blue 2000a sedaan... kutil alfa seisab ja ootab mootoripadja vahetust... igast nipetnäpet jama on veel teha ja nokitseda, aga poiss on eufoorias: sõidab oma vana kadett gsi'ga edasi ja ütleb, et alfa on vaatamiseks... opeliga sõidab



Mina olen küll alfafänn

Minu 75-ga oli lugu selline. Olen oma lühikese elu jooksul omanud igasuguseid sarasid. Seega oli peaaegu harjumuseks kujunenud igapäevane kiikamine Auto 24 kodulehele, et selgust saada mida siis pakkuda on. Kuna oli olemas tööandja poolt pakutud korralik liikumisvahend, siis eriti suurt vajadust uue ikalduse järele ei olnud. Samas aga midagi hinges kripeldas ja käed sügelesid. Ei ole ju suurt midagi nokitseda nende garantiiaega omavate masinate puhul aga midagi pidi ju ometi tegema. Kuna Naine ei olnud sugugi vaimustatud sellest, et endale taas uue hobi leiaksin siis õnnestus ta ise autokooli saata ja sellega ülihea põhjus leida uue masina ostmiseks.

Sirvisin siis neid lehekülgi ikka iga jumala päev. Ikka ja alati jäi silma see sama masin, mida Tartus üks autoaed pakkus. Alfa 75 aastast 91 ja musta värvi. Pildid olid muidugi kenad aga kogemused nagu puudusid. Mõtlesin sellele lahedale kompotile tagasillal ja itaalia temperamendile, mis alati on minu jaoks Alfadega kaasas käinud. Kuna masin oli Tartus, siis see natukene pidurdas seda esmast ostuhimu. Aega lihtsalt ei olnud minekuks. Piinad hinges muudkui aga kasvasid ja nii lõpuks saigi vaatama mindud. Hopsti masinasse ja prouagi sai kaasa võetud, et vältida kodus keretäit suure üllatuse tõttu. Proua hiilis silmanurgast mingeid Calibra ja Probe plönne. Vabandust kui kedagi solvasin.

Üllatus oli aga suur kui Naine esimesel silmapilgul leidis, et see on just see mida vaja on !!!???

Ise aga hakkasin väheke juba kahtlema. Alfa oli ninni pihta paugu saanud ja oli jube kehvasti üles löödud. Ikka kohe jube kehvasti. Lisaks sellele olid esiklaasi tihendi nurgad lopendamas ja süütelukk oma töö lõpetanud j.n.e. Olin ausalt öeldes pettunud . Mitte niivõrd masinas aga selles jobus, kes telefonitsi kõik selle ütlematta jättis. Läksin siis vihasena müügimehe juurde ja selgitasin talle, kui suuri kulutusi ja ohverdusi ma olen teinud selleks, et näha SEDA ! Hakkasin ise juba väheke rahunema ja pakkusin välja kompromissi. Teeme hinna paremaks! Saingi pärast väikest müügimehe uurimisretke ülemuse juurde, parema pakkumise. Siis alles hakkasime masinat käivitama. Aga oh seda üllatust. Mootor lonkas ja sõidu ajal vesi loksus kõrvalistuja ukses. EI EI EI arvasin, et nii see ei lähe. Selgitasin siis , et selline asi küll ülevaatuselt läbi ei lähe. Müügimees pani aga jooksuga minema ja jättis kõik uksed lahti ja võtmed ette???

Varsti ilmus aga tagasi ja teatas, et ka selle saab hinna sisse lükata ja registreerimise ka veel. Ja nii ta siis meie perre ilmuski.

Otsisin omale neljarattalist sõpra ja midagi eriti konkreetset polnud silma jäänud. Mingeid mainstream käiasid olin natuke vaadanud poole silmaga, aga noh, igav. Siis mõütlesin, et AR 155 on põnev, et olen ühes korra kõrvalistmel sõitnud nii 10km. Uurisin siis ühelt alfaomanikult, et mis ta arvab plaanist. K.Kotkas oli see alfisti ja ta ütles, et ära osta:)

Vanemaid ja targemaid petrol heade peab kuulama ja nii ma siis püüdsin meelde jätta: Ära osta, ära osta, ära osta ära, osta ära, osta ära... no ja ostsingi ära

Oli teine nn DTM Edition (kleepsutjuuning tehasest siis) ja keps jõllitas blokist välja otsapidi. Seda ma siis muidugi ei teadnud, teadisn, et mootor on kottis. Pilte olin näinud ainult autoscoudis või mobiles. K.Kotkas muidugi vaatas, et mis sa lolliga ikka peale hakkad ja ei püüdnud mind enam mõistusele tuua, vaid ainult aitas haiguse süvenemisele kaasa ja teatas, et tal just juhtub üks sobiv mootor käepärast olema. Tehtud, mõeldud

Treilafirmaga Saksast asi Tallinna ja hiljem paelaotsas Tartusse, kus naela ja traadiga mootori ära vahetasime



Kurat, Kotkas on kõiges süüdi Tegelikult, selle aja sees on naised tulnud ja läinud, aga minu vahva neljarattaline sõber on jäänud

Priorities are well in place