Sisse(-välja)sõidutee sai õigel ajal kinni tagasi lükatud. Ja see andis võimalust teha KAAAUAOODATUD esimene sõit. Aga see kõik ei olnud nii lihne ia kena nagu mõnes filmis. Alustasin reedet teadmisega, et vaja veel pidurid õhutada ja veljed alla keerata ja siis on minek. OK, sõber külla kutsutud, pidurid õhutatud, rattad all, nüüd on MINEK. Päris oligi, starter ei võtnud vedu. Võtit keerates käib hele klõpsakas ja kõik. Starteri mootor ringi ei käi. Mõtlesin end lolliks. Lõpuks aitas see kui käigu sisse panin, autost välja tulin ja autot "loksutasin" edasi-tagasi. OK nüüd on MINEK! päris oligi. Vajutan mina siduri põhja, ja sinna ta jääbki. Üli aeglaselt kerkis tagasi üles (ca 10 sek). Kõned peale targematele inimestele... Ei oska keegi telefonis diagnoosi panna. Lõpuks aitas natukene see, et panin ema sidurit pumpama ja ise leotasin WD40ga siduri töösilindrit. See andis mingil määral tulemust. Pärast paari pumpamist saab käigu sisse lükata ja auto garaazist kuidagi välja meelitada. Siis pesin 2 aastaga kogunenud tolmu maha ja võtan esmalt suuna töökotta, et lasta jooks paika panna. Päris õudne sõit oli. Juba selle omasuva järgi üles kerkiva siduripedaaliga liikluses osaleda oli päris piinlik. Lisaks jookasid rattad nii julmalt kokku, et auto aegajalt muutis ise kergelt sõidusuunda. Tundsin kuidas alfal on valus. Aga otsusatasin siiski 2km kaugusel asuvasse töökotta ära sõita. Heakene küll, jooks sai paika. Läksin ma siis raha välja võtma, sest kaardiga ju ometi maksta ei saa. Teepeal tunnen, jube pensiini hais. Seisma jäädes avastan, et pihusti toru otsas oleva tagasivoolu klapi tihend tükkideks ja pensiini märgab mõnusalt mootoriruumi. JESS! Okei. Stress! Vend järgi, pooled Tartu poed läbi sõidetud, tihend käes. Statoilis paar tundi liiklust kergelt häirinud alfa saab jälle liikvele. Venna masina pealt viskan kohustusliku kraami pagassi ja võtan suuna ülevaatuspunkti. See oli päris tore kogemus. Nähes, et ülevaatajale ikka üht koma teist sima jääb hakkasin talle oma lugu rääkima. Õnneks ta leebus ja ütles lõpuks, et kuna ma nii palju vaeva olen näinud, siis annab mulle vead andeks. Suurim kink oli vist air bagi tuli. See, et ma tal põrandat kinni keeramata korgi tõttu diffri õliga määrisin ja, et ma parempoolse sarniiri poldid olin milleipärast lõpuni kinnikeeramata jätnuda, polnudki nii suured murekohad. Sarniiri kinnitamiseks andis ta mulle isegi oma võtmed. Muidugi jättis ÜV-mees vaheapl mu auto mootori seisma. Kuna senine käivitumiste reiting oli olnud ca 40/60 käimatõukamiste kasuks, siis mõistagi oli mul junn suht jahe kui ta palus mul välja sõita. Aga seekord mul joppas. Sellega saigi vist reede ühele poole, kogu see mäss võttsi aega mingi 10h, olin väsind. Siis jõudis kätte tänane. Õppisin in-the-hard-way miks on jahutusvedeliku lõdvikutel niidid sees ja a la karetri tuulutus torul mitte. Olin 1 tillukese lõdviku jupi veepumba juures asendanud mingist pehmest kummist toruga. Lõppes asi sellega, et pärast ühte lapiandmist oli kogu kapotialune mu uut ja kallist tosooli täis. Mis seal ikka, kui koju tahan saada pean korda tegema... (25km Tartust). Lasin viimasegi tosooli välja, 1,5L oli alles jäänud ca 10-st mis sisse valasnud olin. Kuna muud mitte kuskilt võtta ei olnud, siis läks samasugune õhuke kummivoolik sinna asemele, mis juba korra laiali lennanud oli. Sain vähemalt koju. Siiani kestab veel, aga see on järgmine töö mis ette võtta tuleb. Suuremad seiklused sellega piirdusid kuna staret otsustas mõneks ajaks täitsa normaalselt tööle hakata. Aga täna õhtul pidin siiski tõdema, et on hea kui sõpru on. Ja eriti kui nad kaasas juhtuvad olema, sest umbes 10 käivitus korrast 8-l pidid nad alfa käima TÕUKAMA. Ei aitand enam mingi loksutamine ega muu. Suht mark oli linnas niiviisi liikuda. Okei, päris pikk jutt sai, aga eks ole need viimased 2 päeva päris emotsionaalse ja sündmusterohked olnud.
Mõni pilt kaa siis preemiaks usinatele lugejaile.