Selle viimase väitega tuliselt nõus. Aga mu peamine argument on siinjuures see, et 'mu käed on juba kasvõi ühistranspordis sõitmisest piisavalt sitased, vaja neid siis poliitikuna veel sitasemaks teha'. Mis ministritesse puutub...see ei ole spetsialisti koht, see on poliitiline ametikoht ja igaüks, kellel on PIISAVALT küünilisust, ülbust ja võimet sirge näoga valetada (pluss, leida enda ümber sobiv kaader kes a) on puhver ja b) teeb tegeliku töö ära), võiks olla minister. KUI palju aga selliseid inimesi on...ts wrote:
KUID kellel iganes on selline mõte peast läbi käinud
Tippjuhtide kohta ka ise ei viriseks...see palk on küll tavamõistes astronoomiline, aga ilmselt ka sellepärast, et me ju tegelikult ei tea, kui suur (või väike) on nende vastutus.
Ka minu jaoks mõistetamatu. Eriti aljoosha...ande andeks, kõige vingemad 'sammaste eestvõitlejad' on purjus puberteedid või nn 'rahvuslased', kellel ei saagi olla mingit ideoloogilist tõekspidamist. Need kolmteist taati, kes sõda pidasid ja kelle jaoks see midagi tähendab, on tegelikult täiesti ohutud. Ja nende vingumisest saan ma aru. Nagu jüri liimist või muust sellisest koomikust.ts wrote:Ja KÕIGE masendavam on see, et juba VIIS aastat käib trall ja tagaajamine igatsugu sammaste ümberLihula, Pronkssõdur, Vabadussammas, Vabadussõja mälestussammas, kalevipoja kuju, terve hulk väiksemaid sambaid jne...
Aljosha TEGELIKUST päritolust kirjutasin ma endale kunagi kirjandi.
Muide, AMMU enne tema teisaldamist. Kui kedagi huvitab, saab lugeda siit.Politseinikud rokivad. Mul on nendega vaid üks halb kogemus, kõik muud positiivsed. Tunnustust väärt tüübid. Nagu päästjad ja kiirabitöötajad. Eriti viimased, kes on enamasti väga pädevad ja vastutulelikud. Piisavalt suhelnud, eriti sundhospitaliseerimiste puhul. Nende kottimine on üle mõistuse. Kui ma töötaks kiirabis, oleks ma ilmselt ammu püstoli otsinud. Veel parem kuulipilduja. Edasist võite juba ise arvata....ts wrote:Politseinike kirutakse ja sõimatakse, kuid ometi keegi politseisse tööle ei lähe...
Jagatud vastutuse printsiip. Sotsiaalpsühholoogias on tehtud selle kohta katseid eelmise sajandi kolmekümnendatest. See ei muutu kunagi, inimese universiaalne omadus.ts wrote:Maaslebavat inimest märgates pöörataske pilk mujale ning loodetakse, et ah küll keegi teine vaatab...
vt minu hiinalinna pildid. Tänaseks (just käisin) asi veel hullem. Muide, eelmine kevad mingid kooliõpilased koristasid sealt KÕIK ÄRA. Aga praeguseks on seal laga veel 5 korda rohkem kui eelmine aasta. Ilmselt siis arvati, et kuna koristatakse, on tegemist sanktsioneeritud prügikogumispunktiga...ts wrote:metsa ääres prügihunnikut nähes viiakse ka enda prügi sinna. möödujad vaatavad, vangutavad pead ja kiruvad... aga ma ei ole veel kuulnud, et keegi oleks prahihunniku ise likvideerinud
ts wrote:siinkohal on paslik lõpetada enne kui kriban midagi, mille peale keegi võib solvuda
Kedagi solvata...see mõjub vahel rahustavalt. Ma olen olnud seda meelt, et kui inimesel on ajus auk, siis ta VÕIB ajada riigokogulase või helir-valdor-seederi juttu või kuskil samba ümber kakelda või lagastada, see tähendab, tema teod on küll halvad, aga põhjendatud. Aga kui tal seda auku ajus ei ole ja ta on meditsiiniliselt terve, siis ta seda teha ei võiks...ja ma teen kõik selleks, et teda solvata, ehkki, tavaliselt on nad nii nahaalsed või nii vähese kapatsiteediga, et solvang ei jõua nagunii kohale. Mine võta siis kinni, mis point sel on. Aga endal kui ei saa kergem, siis vähemalt võib endale vastu rinda taguda ja öelda: midagi ma ometi tegin. Et see on vingumine ja mõttetu, okei, aga ma ei olnud vähemalt vait.
Parem siis juba mõningase kampaaniaga, kui üldse mitte. Inimene on juba selline laiskloom, et üksi "ei viitsi hästi". Aga kui käima veetakse, siis on minejaid küllaga. Saabiklubil on üks meeskond juba kirjas ja loodetavasti tuleb veel 1-2 tükki..