Ega muud põhjust polegi kui et tahtsin lihtsalt jagada oma alfaelamust! Nimelt seisis meie Alfake alates Kiirest Alfast pool aastat talveunes ja ei mäletanud nüüd, kolm päeva tagasi ärgates enam seda, et kes ta on, kus ta on ja kes on ta omanik. Tean-tean et olen sant peremees - võite välja öelda kui soovite. Aga lohutan end et s..t alfamees on ikka parem kui mittealfamees. Või oli see vastupidi.

Alustasime kevadet uute mahladega ja käisime koos vanu tuttavaid kohti vaatamas. Nii oleme veetnud ühiselt juba kolm päeva. Talveunes olin ilmselgelt ka mina, sest kõik need päevad tunnen täielikku virgumist ja seletamatut õnnetunnet. OLEN ELUS! Eile näiteks parkisin auto, väljusin, jalutasin eemale ja .... heitsin pilgu üle õla. Seejärel tulin tagasi ja kukkusin Alfat psühhootiliselt telefoniga pildistama. Selline tegevus ei allu tervele mõistusele......kuid arsti juurde ma ei lähe.

Neile, kes meie Alfakesest midagi ei tea, siis see on me peres järjekorras kolmas Alfa. Eesti auto- ja alfaajalukku on ta läinud sellega, et on tõenäoliselt Eesti Esimene 24V Mootoriga 164, sest registreerisime selle jaanuaris 2003. See taotlus võib ka õigustühiseks osutuda, kui keegi käib välja mõne tugeva vastuargumendi. ......Kuulen et keegi ei vaidle, siis järelikult oli see Alfa ka Eesti esimene pärlmutter tumesinine (Genova Blue), heleda nahksisuga ja manuaalkastiga konfiguratsioonis 164.

Värskemat pilti näitan ka nii kui mahti saan või julgen...
emotikon ka - muidu ei vasta postitus foorumi standardile:

:icon_clap: :icon_clap: Tean (mäletan) mida sa tunned, mul täpselt samas konfiguratsioonis ('95) isedn. Aind et muoma pole talveunes vaid koomas ja on seal kahjuks veel mõnda aega.

Muretuid meetreid!

Tänud,

Alustan ostulistiga, kui kellelgi on pakkuda, siis palun pakkuda:
1. juhipoolne küljepeegel.

Käisime mõned aastad tagasi Narva kõrval asuvas daatšade rajoonis loomingulisel komandeeringul. Seal jäi fotokaamera ette üks purjakil mees, kes sai pildistamise peale seletamatult tigedaks. Võttis maast ettejuhtuva relva, milleks osutus ta sandaal, tuli auto ligi ja kukkus sellega autoakent taguma. Muidugi kargasin vihaselt välja - see oli ju täielik pilastus! Kuna mul endal sellist käepärast relva polnud, siis tuli meest ohjeldada maadlus- või tantsuvõttes. Vaarusime selles päris pikalt, kuni õnnestus vana ühte kraavi lükata. Seni kuni ta välja ronis, jõudsin autoni ja hakata sõitma, kuid mees jõudis siiski sandaaliga peegli purustada. Nüüd iga kord kui sellesse vaatan (ja seda pole linnas just vähe), tuleb seiklus mulle meelde. Samas ohutuse hinnaga - sellest siis see ostusoov.

Loo moraal(?) - hoia istme all igaks juhuks üks kiirelt haaratav sandaal või plätu.

No kuidas elab auto? Vurab mööda kuuma asfalti?